Prantsuse saadik: “Minu meelest on irooniline hakata „rõõmsalt koos“ arendama relvi, mida me hiljem üksteise vastu kasutame”
Prantsuse saadik: “Minu meelest on irooniline hakata „rõõmsalt koos“ arendama relvi, mida me hiljem üksteise vastu kasutame”
Anni Freiberg
TMUN Meedia
Laupäeva õhtul istusime maha Prantsusmaa delegaadi, Kristjan Nappusega, Peasamblee esimeses komitees. Arutasime riigi vaateid tehisintellektil põhineva sõjatehnoloogia osas. Prantsusmaa soovib panna suurt rõhku turvalisele ja demokraatlikule arendusele, mis arvestaks ka kolmanda maailma huve.
Intervjueerija: Kuidas olete rahul olnud tänase päeva tööga ja valmiva resolutsiooniga?
Nappus: Ma ütleks, et mulle väga meeldib, kuidas tänane päev on läinud, tiimitöö edeneb väga ilusti ja teiste riikidega väga palju eriarvamusi olnud pole.
Intervjueerija: Mulle tundub, et lausa liiga hästi olete läbi saanud. Milline teema on tekitanud rohkem eriarvamusi?
Nappus: Kõige rohkem eriarvamusi tekkis päeva esimeses pooles. Probleeme tekitas ÜRO formaat, mille tõttu jäi vahepeal ebaselgeks, kuna mida rääkida võib ja seetõttu oli argumenteerimine keeruline. Palju räägiti üksteisest mööda. Mõnele jäid asjad segaseks ja pealtnäha tundus, nagu mitte keegi ei oleks kellegagi nõus, kuigi tegelikult ei saadud lihtsalt üksteisest aru. Ühed riigid pooldasid üht resolutsiooni, teised teist. Oli ka riike, kes loogiliselt võttes peaksid olema Prantsusmaa ettepaneku poolt, kuid alguses paistsid nad pigem vastasleeri kuuluvat. Hiljem, kui nad said paremini aru, mille üle tegelikult hääletatakse, muutusid nende seisukohad. Minu arvates tuligi suurim lahkheli just sellest kogemata möödarääkimisest.
Prantsusmaa delegaat Kristjan Nappus
Intervjueerija: Hiina on öelnud, et mittetapvatele süsteemidele võiks kehtida leebem regulatsioon. Kas teie nõustute, et neid süsteeme võiks vähem reguleerida, või näete ka neis teatavaid riske?
Nappus: Meie arvates on ka mitte-tapvatele süsteemidele mingil määral regulatsiooni vaja. Oleme rõhutanud, et relvasüsteemide puhul on oluline kontroll ja läbipaistvus nii arendamise kui ka kasutamise juures. Hiina ja teatud määral ka Brasiilia saadik soovivad läbipaistvusnõudeid osaliselt leevendada, kuid Prantsusmaa leiab, et vähemalt miinimumtase peab kindlasti alles jääma, et säilitada turvaline olukord.
Intervjueerija: Mainisite varasemalt, et kui kõik riigid tulevad kokku ja hakkavad arendama relvi, et üksteise vastu sõdida, võib kogu loo üldse ära jätta. Hiljem ütlesite samas, et toetate tehisintellekti puudutavat sõjalist haridust ja ka majanduslikku abi riikidele, kes muidu arendusega sammu pidada ei suuda. Kas te ei näe siin vastuolu?
Nappus: Esimene lause, mille ma ütlesin – see, et kui kõik riigid tulevad kokku ja hakkavad ühiselt arendama relvi, mis hiljem üksteise vastu tööle pannakse – oli tegelikult suunatud teise delegaadi ettepaneku pihta. Tema idee oli luua justkui ühine mõttekoda, kuhu kõik tulevad kokku ja arendavad koos neid relvasüsteeme. Minu meelest on irooniline hakata „rõõmsalt koos“ arendama relvi, mida me hiljem üksteise vastu kasutame.
Teine teema oli meie enda ettepanek, mis puudutas riikide rahastamist, kes ei saa endale lubada tehisintellekti sisaldavate relvasüsteemide arendamist. Selle mõte oli vältida väga suurt tasakaalutust, et mõned riigid ei jääks lihtsalt võimekuselt väga kaugele maha.
Mis puudutab sõjalist haridust, siis meie eesmärk ei olnud anda kellelegi „lisarelvi“, vaid pigem see, et me ei tahtnud olukorda, kus keegi vajutab lihtsalt nuppu, teadmata, mis see otsus tegelikult tähendab – eriti kui tegu võib olla tapva süsteemiga.
Hiljem me siiski lükkasime eraldi hariduspunkti tagasi. Leidsime, et seda ei ole vaja resolutsioonis eraldi välja tuua, sest kui riik saadab sõdurid sõtta, õpetatakse neile niikuinii selgeks, kuidas relvasüsteemid töötavad.
Intervjueerija: Olete jõudnud punkti, kus kõik delegatsioonid on põhimõtteliselt vastu autonoomsetele tapvatele relvadele. Kas teie arvates on realistlik, et niisugune keeld ka päriselt püsima jääb?
Nappus: Meie hinnangul tuleks täiesti autonoomsed tapvad relvasüsteemid täielikult keelata. Jutt käib süsteemidest, kus tapmise otsus tehakse iseseisvalt, ilma inimese sekkumiseta. Surmaotsus peab jääma inimese teha, sest tehisintellekt on liiga efektiivne tapja, et võiksime lubada tal lihtsalt „klõpsata“ ja tappa liiga palju või vale inimese.
Kas see on sada protsenti realistlik kõigi riikide puhul, on muidugi omaette küsimus. On tõsi, et mõnes süsteemis võidakse rahuajal kasutada üht juhist ja sõjaolukorras see lihtsalt ümber muuta. Sellistele hallidele aladele tulebki leida lahendus, sest vastasel juhul võib mõni ründav riik lasta oma tehisintellektil tegutseda sisuliselt piiranguteta. See ongi põhjus, miks pidasime oluliseks selle punkti resolutsiooni sisse tuua.
Intervjueerija: Te toetate kaubanduspiiranguid tehisintellektil põhinevale sõjatehnoloogiale. Kas te ei karda kaotada kaubanduslikku eelist?
Nappus: Kaubanduslikku eelist ei kaota ju vaid meie, vaid ka kõik teised.