Eksperdi hinnang tehisintellekti reguleerimisele sõjaväljal

Tehisintellekti roll lahinguväljal on märksa laiem, kui esmapilgul paistab. See suudab analüüsida satelliitpilte, otsides sõjaväeobjekte ja vägede liikumist, ning näotuvastuse abil inimesi tuvastada. Sama tehnoloogiat kasutatakse küberrünnakute avastamiseks ja tõrjumiseks ning logistikaahelate optimeerimiseks. Tehisintellekt toetab ka autonoomsete droonide ja robotite rakendamist: parimal juhul aitavad sellised süsteemid lahinguväljalt haavatuid üles leida ja evakueerida ning hoiatada läheneva ohu eest.

Tehisintellekti rakendamisega kaasneb aga hulk riske. Üldine konsensus on, et viimane sõna masina üle peaks jääma inimesele. Juba praegu tuleb ette olukordi, kus inimene leiab masina endast „targema“ olevat – ja seda põhjusega. Kriitilistes olukordades, kus otsus tuleb langetada kiiresti, võttes arvesse tohutut hulka muutujaid on masin sageli inimesest pädevam. Kui juhtub aga, et masin eksib, jääb praegu ebaselgeks, kes vastutab: kas masin, selle arendaja või siiski need, kes käsu andsid. Eetiliselt on keeruline aktsepteerida olukorda, kus kontroll ei ole inimeste käes, ent praktilises plaanis võib see mõnikord tunduda ainsa võimalusena.

Reguleerimise muudab eriti keeruliseks see, et samad tehisintellekti lahendused võivad olla kasutusel nii tsiviilelus kui ka sõjapidamises. Kui püüda tehnoloogiat täielikult keelata, kaoks suur osa selle kasulikest mõjudest, kui jätta see lubatuks, jõuab see paratamatult ka relvasüsteemidesse. Keelustamist raskendab seegi, et väljastpoolt on sageli peaaegu võimatu kindlaks teha, mida konkreetne süsteem tegelikult teeb, millistel andmetel ta otsuseid langetab ja kuidas võib tema käitumine ajas muutuda.

Seadus jääb tehnika arengule selgelt alla. Eelmisel aastal vastuvõetud Euroopa Liidu tehisintellekti määrus reguleerib tehisintellekti kasutust paljudes valdkondades, kuid jätab välja selle rakendamise sõjanduses. ÜRO-l on võimalik koostada deklaratsioone, ent nende järgimine on riikide endi hea tahte küsimus. Ükski riik ei soovi piirangute tõttu oma konkurentsivõimet nõrgestada. Samas oleks palju tahta, et mõni sõjaline organisatsioon, näiteks NATO, asuks ise endale tehisintellekti kasutuse raamistikku kehtestama.

Ometi ei ole pilt ainult tume. Maailm püüab sõjalist tehisintellekti siiski raamidesse suruda, kuigi enamasti nn pehmete vahenditega. Arutatakse relvastuskontrolli mudeleid, kus fookuses ei ole üksik relvasüsteem, vaid see, millist käitumist lubatakse. Samuti pööratakse tähelepanu normide loomisele. Need ei taga küll otsest karistust, kuid aitavad kujundada väärtusruumi, mille rikkujatel võib edaspidi olla raskem liitlasi leida.

Olugbade rõhutab, et sõjaline tehisintellekt ei ole enam tuleviku teema, see on juba kasutusel ja areneb kiiresti. Lähitulevikus võime olla olukorras, kus tehisintellekt on inimese tööjõust odavam ja seetõttu ka eelistatum.

Küsimus ei ole seega üksnes selles, milliseid relvi armeed kasutavad, vaid ka selles, millise rolli me üleüldse masinatele anname. Kui jätta otsused üksnes turu, sõjatööstuse ja riikide hooleks, on oht, et jõuame väga kiiresti väga ohtlikku olukorda.