Hoolimata poliitilistele erinevustel liigutakse Peaassamblee esimeses komitees jõudsalt ühise resolutsiooni suunas.

Juba enne ühise resolutsiooni kirjutama hakkamist lepiti kokku, et on vaja luua relvasüsteemide selgem klassifikatsioon. Siinkohal pakuti välja erinevaid viise, näiteks jagada relvad ründe- ja kaitserelvadeks. Lõuna-Korea tegi ettepaneku lisada ka eraldi nõustavate süsteemide kategooria.

Mõned riigid, nagu näiteks Hiina ja Šveits, leidsid algselt, et autonoomseid tapvaid relvi ei peaks täielikult keelustama. Läänemaailm, kellega oli liitunud ka Türgi, jäi selles küsimuses nendega eriarvamusele.

Oldi ühel meelel, et ÜRO peaks looma töörühma, mis tegeleks edaspidi tehisintellekti ja sõjatehnoloogiat reguleerivate küsimustega. Tehti ettepanek kaasata sinna ka sõltumatud spetsialistid, kellele palka ei makstaks.

Räägiti ka tehisintellektil põhineva sõjatehnoloogia järelevalvest. Näiteks tehti ettepanek, et sellistel süsteemidel peaks olema nn OFF-nupp juhuks, kui nende üle kontroll kaotatakse. Samuti arutati probleemi, et selliseid relvi võidakse müüa terroristlikele organisatsioonidele, ning otsiti võimalusi, kuidas seda vältida. Leiti, et peab kehtima printsiip „no fire without identification“.

Arutelu käigus tõi Pakistani delegaat välja küsimuse tsiviilisikute kaitse kohta, ent teemat üldiselt palju ei arutatud, mis oli mõnevõrra kahetsusväärne, arvestades, et ÜRO täidab oma rolli tihtipeale paremini just selliste ülesannete puhul.

Samuti soovis Pakistan, et rahvusvahelises kohtus oleks võimalik korrale kutsuda õigusrikkujaid. Hiina ja Sloveenia sellega ei nõustunud, tuues välja suure ressursikulu.